If it wears pearls it will push and shove...

Tervist, saabunud on jälle iga-aastane blogikülastuskord. Inimene õpib kogu aeg midagi. Käisin mina nädalivahetusel Lonooniumis ja muidugi oli vaja teatris käia. Kaks korda, nagu ikka. Olin juba Saddlers Wellsis (kuulus balletiteater, mis meie Eduri ja Oksa kodu ja nii) kogenud, et hallide lokkidega maadamid sulle küünarnukiga ribidesse virutavad ja baarijärjekorras vahele trügivad nagu vene ohvitseriprouad, ise üleni burberryga kaetud ja upperclassi õhku täis. Midagi nii jubedat nagu Arthur Milleri "A View From the Bridge" vaatajaskond, ei olnud minu ribikondid aga veel tundnud. Eest, takka ja külje pealt, kohati oli tunne nagu mul oleks miski nähtamatu keep seljas. Kui sa neist mööda tahad saada, et oma rea keskel olevasse istmesse maanduda, siis püsti nad ju ei tõuse Aga nagu see poleks veel kõik, kui etendus läbi sai, olid reavahed paksult haägen dacsi (või kuidas iganes seda jäätisebrändi kirjutatakse) topsikuid täis. Ütlen veelkord, tegemist ei olnud teismelistega, kõrgklassi proufenid, kes pileeta eest vähemalt 60 naela välja käinud (mitte 26 nagu mina, kes need samal päeval leischester Square'i tkts boothist ostis). Minu kanaaju on sellest ikka veel stööritud. Juulius ütles, et kuna neil on elupõlved "staff" selja tagant sodi ära koristanud, siis nii käituvadki. Aga no restoranis nad ju ei viska taldrikut maha kui söök otsas, miks siis teatri punasel plüüsvaibal? Ei tea... Ma olen ju enne ka ikka teatris käind aga tavaliselt istun oma odavpiletiga kusagil kolmandal rõdul koos teiste lollide välismaalastega, kes ei tea, et peenemad inimesed oma sodi maha viskavad. Inimene õpib...
Rant over.
Aga etendus ise oli üle prahi (ja jäätisetopside). Muidu võiiks öelda, et kui hea tekst käes, mis see siis heade näitlejatega ära ei ole, kobe tükk korraldada (oeh, õudne lauseehitus). Võiks ju arvata. Pärast seda aga kui ma olin sunnitud ära kannatama Vanemuise "Kolm meest paadis" ja isegi ohter konjak ei suutnud mu pealuust väljatungivaid silmi eriti sisse imeda, sest midagi NIIIIIIIIIIIIII õudselt igavat ei oskaks vist isegi Titanicu lavastaja korraldada, siis nüüd ma üritan sellistest üldistustest hoiduda.
Itaalia immigrantide ürgne tahe oma perele hambaalust teenida, "mehine mees" olla ja lihtsalt tööd teha sest nii on elupõlved olnud, kajab eriti valusalt siinse nunnuriigi kontekstis, kus kolmandat põlve inimesed pole muud teinud kui abirahast plasmatelekaid ja nike'i tosse ostnud.
Ja Beatrice'i maailmavalu oma intsestimaia mehe ennast- ja kogu vahmiilihävitava käitumise pärast ajas vanal küünikul koguni silmanurga niiskeks.
Minu lemmikkriitik AA Gill kobises Sunday Timesis, et silda laval polnudki, mis kuradi lohakus! http://entertainment.timesonline.co.uk/tol/arts_and_entertainment/stage/theatre/article5668009.eceMitte ei saa aru kuidas Gill ei näind, et austatud publikum ju oligi sild ja selletõttu kogu tsirkus veel eriti mõjus -- terve kari rahvast vahib tragöödiat pealt, mokk töllakil, aga teeskleb, et nende asi ei ole midagi ette võtta. Igatahes, uus etendus, tasub vaadata, katarsis saabub kindlasti.